Toiteallika põhjal võib fotogalvaanilised vaiamasinad jagada diiselvaiamismasinateks, hüdraulilisteks vaiamismasinateks ja elektrilisteks vaiamismasinateks. Diiselvaiamasinad kasutavad diislikütust ning neid iseloomustab tugev võimsus ja lai kohanemisvõime, mis sobivad erinevate geoloogiliste tingimustega, kuid on mürarikkamad ja avaldavad teatud mõju keskkonnale. Hüdraulilistes vaiamismasinates kasutatakse ajamiseks hüdrosüsteemi, mis pakub selliseid eeliseid nagu stabiilne töö, madal müratase ja suur löögijõud, ning on praegu kõige laialdasemalt kasutatav tüüp. Elektrilised vaiamismasinad kasutavad elektrit, on keskkonnasõbralikud ja energiasäästlikud, kuid nende võimsus on suhteliselt väiksem, mistõttu need sobivad mõne väikesemahulise-fotogalvaanilise projekti jaoks.
Vaiamismeetodi alusel saab fotogalvaanilised vaiamasinad jaotada veel vasarvaiamismasinateks, vibrovaiamismasinateks ja staatilise survega vaiamismasinateks. Haamriga-juhitavad vaiatõstukid löövad vaiad maasse vaiahaamri löömise abil, mis on väga tõhus, kuid põhjustab vaiale suuremat kahju. Vibraatorvaiaajamid kasutavad vibraatori tekitatud vibratsiooni vaia ümber pinnase vedeldamiseks, vähendades seeläbi hõõrdumist vaia ja pinnase vahel ning hõlbustades vaia maasse löömist. Need sobivad pehmematesse geoloogilistesse tingimustesse. Staatilise survega vaiaajamid seevastu avaldavad vaia maasse surumiseks staatilist survet, mis mõjutab ümbritsevat keskkonda vähem ja sobib rakendustele, kus on kõrged nõuded müra- ja vibratsioonikontrollile.